5 jaanuar

Viimane päev!
Üldse ei taha minna ja olingi kuni viimse minutini voodis!
Kui lennujaama jõudsime, siis pidime ootama check-inis, kuna pardategelased tulid ja neid teenindati enne meis ja... aeglaselt. Kui lõpuks kohvri sain ära anda, siis oli aeg turvakontrolli minna - ka seal oli kamm. Turvakontrolli viis umbes 6 rida ja ma olin kõife äärmises. Kollase joone juures oli 4 inimest enne mind ja järsku pandi lint ette ning vsjo. Ma läksin juba jumala närvi, sest mul lennukini oli 1h aega. Varsti pidi juba boarding algama ju! Ootame seal teistega ja järsku hakatakse ridade kaupa laskma... mine hulluks, sest meie rida lasti viimasena ja aerifloti boarding algas + tegelt said ju paljud teised inimesed enne, kes võib-olla üldse ei olnud kaua järjekorras, kuid kuna nende rivi lihtsalt lasti esimeste seas siis nad ei pidanud väga ootama... nii nãrvi läksime Takoga. Lõpuks kui saime läbi turvakontrollist, siis tuli välja, et Aeoflot hilineb. Läks mööda 15 minutit ja pool tundi... lõpuks peale 1 tundi hakkas boarding, aga ma olin juba nii vässu, sest ma seisin sabas tund aega arvates, et iga minut hakkab boarding... aah!
Aerofloti söök oli seekord veidi parem, kuid ikkagi mitte nii hea kui Turkis Airlines'il.
Kui Moskvasse jõudsin, siis ma olin juba 1h hilinenud - järgmise lennuni oli pool tundi aega. Joostes lennukist bussile ja bussilt terminali, siis lõpuks peatati mind ja tehti check-in vms. Kui tädi käest küsisin, et kas jõuan, siis tema ütles ainult, et võib-olla kui kiirustan. Ma siis jooksingi ja trügisin järjekordade ette passikontrollis ja turvakontrollis. Kui jõudsin oma väravani, siis tuli välja, et boarding pole alanudki!!! Ma olin niiiii vihane selle tädi peale! Ma jooksin nii, et veremaitse suus ja kops koos! Mul oli nii halb olla ja boarding pole veel alanudki! Ja nii ma istusin seal maas, kirusin kõiki ja ootasin veel pool tundi kui boarding lõpuks hakkas. Mina enam ei lenda Russian Aeroflotiga! Halb ja nõme kogemus! Ainuke erinevus oli see, et tagasitulles kui tahtsin vene keeles rääkida, siis kõik vastasid ja küsisid ainult inglise keeles. Too bad :)
Kui Eestisse jõudsin, siis minu kohver saabus alles 10h hiljem :) aga pole hullu, sest ma mõtlesin kõndida lennujaamast nõmmele - why not :D
Kui vanaema ja vanaisa juurde jõudsin, siis jalad olid külmunud kuid meel oli hea! Olen tagasi!
♡

4 jaanuar

Reisipäev!
Plaan oli meil minna Cold Springi ja Beaconisse, mis on ca 1.5-2h sõita Grand Central Stationist. Rongipilet maksis 26 dollarit edasi-tagasi. Ja tegelikult me sõitsime jänest Cold Springist Beaconisse + tagasiteel ostsime pileti paar peatust varasemaks kui tegelikult oleks pidanud, sest jumala eest me ei tahtnud ju 6 dollarit rohkem maksta, viimane päev ja rahadega kitsas ju :D . Kuigi Tako päriselt magas tagasi sõites, siis mina teesklesin - mugav asend sisse, suu lahti ja silmad kinni... vahepeal natuke matsutasin ja häälitsesin ka, et oleks usutavam. Ma nii kartsin, et muidu kontrolör tuleb ja hakkab õiendama, sest tegelikult... me veel võtsime kellegi teise pileti ja panime enda istme peale. Extreme Cheapskates! Jumal tänatud, et vahele ei jäänud, muidu oleks eriti piinlik olnud. Seoses piletitega - peatuses on piletiautomaadid, kust saad osta neid ja seda on mõttekas teha, sest rongist ostes olevat piletid kallimad. Piletikontrolör võtab piletid enda kätte ja annab vastu mingi paberitüki numbritega (iga number mingi peatus), mis on siis ära augustatud vastavalt sellele, et mitu inimest ja kuhu. Üks väike poiss meie ees tahtis piletit endale jätta ja kontrolör rõõmsasti ka jättis. Ma olin kade, sest ma tahtsin ka piletit endale, aga ei julgenud küsida, muidu jätan äkki eriti lapsiku mulje. Tagasiteel aga vôtsin julguse kokku, küsisin ja mind saatis edu!
Kõige pealt siis Cold Springist - väikelinn, kus on väga palju 'vintage' poode ja üks vahva kirik. Millegi pärast meenutas Elvat. Kui rongist maha astusime, siis kohe õhk ja kogu see environment oli hoopis teistsugune - rahulik, vaikus, väiksed eramajad ja värske õhk puudutas mu ninasõõrmeid. See tunne oli kuidagi nii ootamatu ja vahva, sest oled ju harjunud 8 päeva olema ainult müras ja rohke rahvaga. Muuseas seal paljudel on aerupaadid, sest veekogu on kohe linna kõrval, kohe tekkis tahtmine aerutama minna :)
Järgmine linn oli Beacon, mis on veidi suurem ning mitte nii muinasjutuline kui CS. Öeldakse, et need artistid, kes elavad NY-s mingis suvalises linnaosas, kolivad mingi hetk Brooklyni ning siis peale seda Beaconi. Ehk siis Beacon on põhimõtteliselt kunstide linn. Seal on palju väikseid galeriisid ja muid workshoppe. Me hüppasime ühest läbi ja mulle kohutavalt meeldis selle kunstniku idee ja pildid - ostsin endale kui ka sugulasele väikse meene sealt, sest ma ei saanud 60 dollarit raisata selle pildi peale, mida oleks tegelikult tahtnud - üks pãev ma ostan though. Käisime veel väikestes poodides ja kohvikutes. Ning kui pimedaks läks, siis käisime väikse kose juures ning rongi peale minnes hüppasime Subwayst läbi :)

Terve tee oli selline vaade.

Super hea ilm!

Cold Springi peatus! Kui jôudsime oli nii palav ja päike paistis kuid 30min hiljem järsku hakkas vihma sadama ja külm hakkas täiega.

Väike 'introduction'.

Selline oli tänavapilt siis.

Majad olid nii lahedad ja kõik vahva disaini ja värviga.

Soomusmaja - nii sünka!

Veel maju :)

Kirik, milles käisime ja mis on üks Tako lemmikutest.

Muidu tundus lihtsalt armas kirik, aga need punased uksed andsid kõvasti efekti juurde! 

Kiriku kõrvalmajad. Kuidagi nii keskaegne. Või siis meenutab Shakespeare'i või seda mingit filmi, kus Shakespeare tegi oma teatrit vms - don't ask me why :)

Ilus kirikuaed:)

Kirik oli nii pime seest ja ainult see üks kirikutegelane/onkel rääkis telefoniga. Juhuse tahtel me kuulsime kui ta sai millegi peale veits kurjaks telefonis ja üle kiriku ütles: "Hell no!". See oli nii naljakas ja me tõsiselt üritasime oma naeru kinni hoida :D

Rong millega sõitsime jänkut ja vikerkaar :)

Beacon!

Rongipeatuse lähedal oli nii palju valgeid ja sarnaseid maju - kohe hoopis teistsugune tunne tekkis.

Instruktsioonid, et kuidas teed ületada. Minu jaoks on sellised asjad nii sürrid.

Vomit Fist - see ütleb kõik!

Kohvikus tellisin veinismuuti ja ühe väikse muffin-koogi. Ülihea smuuti! Selles kohvikus üleüldse olid huvitavad kohvid/joogid! Näiteks üks asi veel mis meelde jäi oli kohvi Kyoto moodi - aga kes Jaapanist on pärit (nt Tako), see teab, et sellist asja ei ole seal küll mitte kuskil :)

Beaconi tänav.

The bar is my church :)

Selles pood-kohvikus müüdi mingeid siirupeid jms iseehtud öko-tooteid vms kuis sealhulgas ka teed ning müüja kohe küsis, et millisest teest me huvitatud oleksime, et kas tahaksime maitsta. No me loomulikult ütlesime jah. Kuid see oli neil kaval trikk, sest tegelikult nad tegid terve tassitäie teed ja pärast küsisid meilt 3 dollarit :) USAs trikitamine käib - tuleb ettevaatlik olla. 

Siiski mitte Niagara Falls vaid kohalik koseke :)

1 foot long sandwhich just 6 dollars - enough for two :)

Õhtune vaade ja tuled. 

Siin lähedal oli ka üks kohalik õlutootja kuid kahjuks me ei saanud seda kohalikku õlu maitsta, sest väike avarii oli seal ja neil oli kohvikuosa kinni pandud. 

Ühesõnaga tänane päev oli super ja kindlasti tahan minna uusi väikelinnu avastama, sest see on ikka nii erinev suurelinnamelust ja feelingust. Seega soovitan kõikidele, kes New York Citysse vms kohta reisivad, reisiplaani võtta ka üks päevatrip suurlinnast välja :)