Viimane päev!
Üldse ei taha minna ja olingi kuni viimse minutini voodis!
Kui lennujaama jõudsime, siis pidime ootama check-inis, kuna pardategelased tulid ja neid teenindati enne meis ja... aeglaselt. Kui lõpuks kohvri sain ära anda, siis oli aeg turvakontrolli minna - ka seal oli kamm. Turvakontrolli viis umbes 6 rida ja ma olin kõife äärmises. Kollase joone juures oli 4 inimest enne mind ja järsku pandi lint ette ning vsjo. Ma läksin juba jumala närvi, sest mul lennukini oli 1h aega. Varsti pidi juba boarding algama ju! Ootame seal teistega ja järsku hakatakse ridade kaupa laskma... mine hulluks, sest meie rida lasti viimasena ja aerifloti boarding algas + tegelt said ju paljud teised inimesed enne, kes võib-olla üldse ei olnud kaua järjekorras, kuid kuna nende rivi lihtsalt lasti esimeste seas siis nad ei pidanud väga ootama... nii nãrvi läksime Takoga. Lõpuks kui saime läbi turvakontrollist, siis tuli välja, et Aeoflot hilineb. Läks mööda 15 minutit ja pool tundi... lõpuks peale 1 tundi hakkas boarding, aga ma olin juba nii vässu, sest ma seisin sabas tund aega arvates, et iga minut hakkab boarding... aah!
Aerofloti söök oli seekord veidi parem, kuid ikkagi mitte nii hea kui Turkis Airlines'il.
Kui Moskvasse jõudsin, siis ma olin juba 1h hilinenud - järgmise lennuni oli pool tundi aega. Joostes lennukist bussile ja bussilt terminali, siis lõpuks peatati mind ja tehti check-in vms. Kui tädi käest küsisin, et kas jõuan, siis tema ütles ainult, et võib-olla kui kiirustan. Ma siis jooksingi ja trügisin järjekordade ette passikontrollis ja turvakontrollis. Kui jõudsin oma väravani, siis tuli välja, et boarding pole alanudki!!! Ma olin niiiii vihane selle tädi peale! Ma jooksin nii, et veremaitse suus ja kops koos! Mul oli nii halb olla ja boarding pole veel alanudki! Ja nii ma istusin seal maas, kirusin kõiki ja ootasin veel pool tundi kui boarding lõpuks hakkas. Mina enam ei lenda Russian Aeroflotiga! Halb ja nõme kogemus! Ainuke erinevus oli see, et tagasitulles kui tahtsin vene keeles rääkida, siis kõik vastasid ja küsisid ainult inglise keeles. Too bad :)
Kui Eestisse jõudsin, siis minu kohver saabus alles 10h hiljem :) aga pole hullu, sest ma mõtlesin kõndida lennujaamast nõmmele - why not :D
Kui vanaema ja vanaisa juurde jõudsin, siis jalad olid külmunud kuid meel oli hea! Olen tagasi!
♡
Saturday, February 4, 2017
Thursday, February 2, 2017
4 jaanuar
Reisipäev!
Plaan oli meil minna Cold Springi ja Beaconisse, mis on ca 1.5-2h sõita Grand Central Stationist. Rongipilet maksis 26 dollarit edasi-tagasi. Ja tegelikult me sõitsime jänest Cold Springist Beaconisse + tagasiteel ostsime pileti paar peatust varasemaks kui tegelikult oleks pidanud, sest jumala eest me ei tahtnud ju 6 dollarit rohkem maksta, viimane päev ja rahadega kitsas ju :D . Kuigi Tako päriselt magas tagasi sõites, siis mina teesklesin - mugav asend sisse, suu lahti ja silmad kinni... vahepeal natuke matsutasin ja häälitsesin ka, et oleks usutavam. Ma nii kartsin, et muidu kontrolör tuleb ja hakkab õiendama, sest tegelikult... me veel võtsime kellegi teise pileti ja panime enda istme peale. Extreme Cheapskates! Jumal tänatud, et vahele ei jäänud, muidu oleks eriti piinlik olnud. Seoses piletitega - peatuses on piletiautomaadid, kust saad osta neid ja seda on mõttekas teha, sest rongist ostes olevat piletid kallimad. Piletikontrolör võtab piletid enda kätte ja annab vastu mingi paberitüki numbritega (iga number mingi peatus), mis on siis ära augustatud vastavalt sellele, et mitu inimest ja kuhu. Üks väike poiss meie ees tahtis piletit endale jätta ja kontrolör rõõmsasti ka jättis. Ma olin kade, sest ma tahtsin ka piletit endale, aga ei julgenud küsida, muidu jätan äkki eriti lapsiku mulje. Tagasiteel aga vôtsin julguse kokku, küsisin ja mind saatis edu!
Kõige pealt siis Cold Springist - väikelinn, kus on väga palju 'vintage' poode ja üks vahva kirik. Millegi pärast meenutas Elvat. Kui rongist maha astusime, siis kohe õhk ja kogu see environment oli hoopis teistsugune - rahulik, vaikus, väiksed eramajad ja värske õhk puudutas mu ninasõõrmeid. See tunne oli kuidagi nii ootamatu ja vahva, sest oled ju harjunud 8 päeva olema ainult müras ja rohke rahvaga. Muuseas seal paljudel on aerupaadid, sest veekogu on kohe linna kõrval, kohe tekkis tahtmine aerutama minna :)
Järgmine linn oli Beacon, mis on veidi suurem ning mitte nii muinasjutuline kui CS. Öeldakse, et need artistid, kes elavad NY-s mingis suvalises linnaosas, kolivad mingi hetk Brooklyni ning siis peale seda Beaconi. Ehk siis Beacon on põhimõtteliselt kunstide linn. Seal on palju väikseid galeriisid ja muid workshoppe. Me hüppasime ühest läbi ja mulle kohutavalt meeldis selle kunstniku idee ja pildid - ostsin endale kui ka sugulasele väikse meene sealt, sest ma ei saanud 60 dollarit raisata selle pildi peale, mida oleks tegelikult tahtnud - üks pãev ma ostan though. Käisime veel väikestes poodides ja kohvikutes. Ning kui pimedaks läks, siis käisime väikse kose juures ning rongi peale minnes hüppasime Subwayst läbi :)
Plaan oli meil minna Cold Springi ja Beaconisse, mis on ca 1.5-2h sõita Grand Central Stationist. Rongipilet maksis 26 dollarit edasi-tagasi. Ja tegelikult me sõitsime jänest Cold Springist Beaconisse + tagasiteel ostsime pileti paar peatust varasemaks kui tegelikult oleks pidanud, sest jumala eest me ei tahtnud ju 6 dollarit rohkem maksta, viimane päev ja rahadega kitsas ju :D . Kuigi Tako päriselt magas tagasi sõites, siis mina teesklesin - mugav asend sisse, suu lahti ja silmad kinni... vahepeal natuke matsutasin ja häälitsesin ka, et oleks usutavam. Ma nii kartsin, et muidu kontrolör tuleb ja hakkab õiendama, sest tegelikult... me veel võtsime kellegi teise pileti ja panime enda istme peale. Extreme Cheapskates! Jumal tänatud, et vahele ei jäänud, muidu oleks eriti piinlik olnud. Seoses piletitega - peatuses on piletiautomaadid, kust saad osta neid ja seda on mõttekas teha, sest rongist ostes olevat piletid kallimad. Piletikontrolör võtab piletid enda kätte ja annab vastu mingi paberitüki numbritega (iga number mingi peatus), mis on siis ära augustatud vastavalt sellele, et mitu inimest ja kuhu. Üks väike poiss meie ees tahtis piletit endale jätta ja kontrolör rõõmsasti ka jättis. Ma olin kade, sest ma tahtsin ka piletit endale, aga ei julgenud küsida, muidu jätan äkki eriti lapsiku mulje. Tagasiteel aga vôtsin julguse kokku, küsisin ja mind saatis edu!
Kõige pealt siis Cold Springist - väikelinn, kus on väga palju 'vintage' poode ja üks vahva kirik. Millegi pärast meenutas Elvat. Kui rongist maha astusime, siis kohe õhk ja kogu see environment oli hoopis teistsugune - rahulik, vaikus, väiksed eramajad ja värske õhk puudutas mu ninasõõrmeid. See tunne oli kuidagi nii ootamatu ja vahva, sest oled ju harjunud 8 päeva olema ainult müras ja rohke rahvaga. Muuseas seal paljudel on aerupaadid, sest veekogu on kohe linna kõrval, kohe tekkis tahtmine aerutama minna :)
Järgmine linn oli Beacon, mis on veidi suurem ning mitte nii muinasjutuline kui CS. Öeldakse, et need artistid, kes elavad NY-s mingis suvalises linnaosas, kolivad mingi hetk Brooklyni ning siis peale seda Beaconi. Ehk siis Beacon on põhimõtteliselt kunstide linn. Seal on palju väikseid galeriisid ja muid workshoppe. Me hüppasime ühest läbi ja mulle kohutavalt meeldis selle kunstniku idee ja pildid - ostsin endale kui ka sugulasele väikse meene sealt, sest ma ei saanud 60 dollarit raisata selle pildi peale, mida oleks tegelikult tahtnud - üks pãev ma ostan though. Käisime veel väikestes poodides ja kohvikutes. Ning kui pimedaks läks, siis käisime väikse kose juures ning rongi peale minnes hüppasime Subwayst läbi :)
Terve tee oli selline vaade.
Super hea ilm!
Cold Springi peatus! Kui jôudsime oli nii palav ja päike paistis kuid 30min hiljem järsku hakkas vihma sadama ja külm hakkas täiega.
Väike 'introduction'.
Selline oli tänavapilt siis.
Majad olid nii lahedad ja kõik vahva disaini ja värviga.
Soomusmaja - nii sünka!
Veel maju :)
Kirik, milles käisime ja mis on üks Tako lemmikutest.
Muidu tundus lihtsalt armas kirik, aga need punased uksed andsid kõvasti efekti juurde!
Kiriku kõrvalmajad. Kuidagi nii keskaegne. Või siis meenutab Shakespeare'i või seda mingit filmi, kus Shakespeare tegi oma teatrit vms - don't ask me why :)
Ilus kirikuaed:)
Kirik oli nii pime seest ja ainult see üks kirikutegelane/onkel rääkis telefoniga. Juhuse tahtel me kuulsime kui ta sai millegi peale veits kurjaks telefonis ja üle kiriku ütles: "Hell no!". See oli nii naljakas ja me tõsiselt üritasime oma naeru kinni hoida :D
Rong millega sõitsime jänkut ja vikerkaar :)
Beacon!
Rongipeatuse lähedal oli nii palju valgeid ja sarnaseid maju - kohe hoopis teistsugune tunne tekkis.
Instruktsioonid, et kuidas teed ületada. Minu jaoks on sellised asjad nii sürrid.
Vomit Fist - see ütleb kõik!
Kohvikus tellisin veinismuuti ja ühe väikse muffin-koogi. Ülihea smuuti! Selles kohvikus üleüldse olid huvitavad kohvid/joogid! Näiteks üks asi veel mis meelde jäi oli kohvi Kyoto moodi - aga kes Jaapanist on pärit (nt Tako), see teab, et sellist asja ei ole seal küll mitte kuskil :)
Beaconi tänav.
The bar is my church :)
Selles pood-kohvikus müüdi mingeid siirupeid jms iseehtud öko-tooteid vms kuis sealhulgas ka teed ning müüja kohe küsis, et millisest teest me huvitatud oleksime, et kas tahaksime maitsta. No me loomulikult ütlesime jah. Kuid see oli neil kaval trikk, sest tegelikult nad tegid terve tassitäie teed ja pärast küsisid meilt 3 dollarit :) USAs trikitamine käib - tuleb ettevaatlik olla.
Siiski mitte Niagara Falls vaid kohalik koseke :)
1 foot long sandwhich just 6 dollars - enough for two :)
Õhtune vaade ja tuled.
Siin lähedal oli ka üks kohalik õlutootja kuid kahjuks me ei saanud seda kohalikku õlu maitsta, sest väike avarii oli seal ja neil oli kohvikuosa kinni pandud.
Ühesõnaga tänane päev oli super ja kindlasti tahan minna uusi väikelinnu avastama, sest see on ikka nii erinev suurelinnamelust ja feelingust. Seega soovitan kõikidele, kes New York Citysse vms kohta reisivad, reisiplaani võtta ka üks päevatrip suurlinnast välja :)
Friday, January 27, 2017
3 jaanuar
Päev mida ma oodanud olen juba reisi algusest saadik - spaa päev!
Meil on nüüd enam-vähem traditsiooniks saamas see, et me alati veedame ühe päeva Spa Castle'is. See on Korea stiilis spaa, kus sa saad basseinis ja saunas käia, "kuumaveeallika basseinides" liguneda, niisama lebotada ja süüa/juua. Loomulikult lisaraha eest veel massaaze ja muid hoolitsusi tellida. Flushingust, ühe kindla hotelli eest läheb spaasse ka tasuta shuttle bus iga poole h tagant - sõitsime läbi elamurajooni ning nägin kuidas majad kaunistatud olid - ütleme nii, et nägin 3m jõuluvana ja nägin ka maju, mis polnud üldse kaunistatud - seega täpselt nagu Eestis... ei ole seal mingit suurt jõulukaunistamise hullust või oldi juba lihtsalt kõik maha võetud. Igatahes meie veetsime Spa Castle'is 6 tundi ja maksime 40 dollarit per face. Mis teeb erilisemaks ongi see, et seal peavad kõik pükse ja särke kandma (sauna-osas), mis antakse sulle riietusruumis - seal on erineva kuumusega saunad. Näiteks on seal kullast saun, soolasaun, külmsaun, mingi mega kuum mini-saal kuhu mahub vãhemalt 50 inimest lamama ja seal ma suudan ainult 15min max olla. Veel on lamamiskoht infrapunalampide all ja ka eraldatud osa mattidega kus saab lihtsalt tukastada. Naistele ja meestele on eraldi veel Soome ja aurusaun. Eraldi osas on veel väiksed 4×4 meetrit erineva kuumusega (40°, 38°, 20° ja isegi umbes 10°) basseinid mis meenutavad siis hotspringi. Basseinide ooole pealt - üks on sees ja teine on väljas. Sisebassein on rohkem joomise jaoks, sest baarilett on basseiniga koos. Ning välibasseinis on lihtsalt erinevad massaazi-kohad ning mullivann. Mis mulle meeldib on see, et ise ei pea käterätikut, fööni, kehakreemi kaasa vedama ega ka šampoone/dušigeele.
Peale 6 tundi vedelemist läksime ühte kuulsamasse Korea restorani sööma. 20 dollariga saime söönuks ja veel kaasa ka võetud, sest nad annavad enne tellitud toitu 10 appertiserit, millest juba saab tehniliselt kõhu täis :)
Ühesõnaga ülimõnus!
Meil on nüüd enam-vähem traditsiooniks saamas see, et me alati veedame ühe päeva Spa Castle'is. See on Korea stiilis spaa, kus sa saad basseinis ja saunas käia, "kuumaveeallika basseinides" liguneda, niisama lebotada ja süüa/juua. Loomulikult lisaraha eest veel massaaze ja muid hoolitsusi tellida. Flushingust, ühe kindla hotelli eest läheb spaasse ka tasuta shuttle bus iga poole h tagant - sõitsime läbi elamurajooni ning nägin kuidas majad kaunistatud olid - ütleme nii, et nägin 3m jõuluvana ja nägin ka maju, mis polnud üldse kaunistatud - seega täpselt nagu Eestis... ei ole seal mingit suurt jõulukaunistamise hullust või oldi juba lihtsalt kõik maha võetud. Igatahes meie veetsime Spa Castle'is 6 tundi ja maksime 40 dollarit per face. Mis teeb erilisemaks ongi see, et seal peavad kõik pükse ja särke kandma (sauna-osas), mis antakse sulle riietusruumis - seal on erineva kuumusega saunad. Näiteks on seal kullast saun, soolasaun, külmsaun, mingi mega kuum mini-saal kuhu mahub vãhemalt 50 inimest lamama ja seal ma suudan ainult 15min max olla. Veel on lamamiskoht infrapunalampide all ja ka eraldatud osa mattidega kus saab lihtsalt tukastada. Naistele ja meestele on eraldi veel Soome ja aurusaun. Eraldi osas on veel väiksed 4×4 meetrit erineva kuumusega (40°, 38°, 20° ja isegi umbes 10°) basseinid mis meenutavad siis hotspringi. Basseinide ooole pealt - üks on sees ja teine on väljas. Sisebassein on rohkem joomise jaoks, sest baarilett on basseiniga koos. Ning välibasseinis on lihtsalt erinevad massaazi-kohad ning mullivann. Mis mulle meeldib on see, et ise ei pea käterätikut, fööni, kehakreemi kaasa vedama ega ka šampoone/dušigeele.
Peale 6 tundi vedelemist läksime ühte kuulsamasse Korea restorani sööma. 20 dollariga saime söönuks ja veel kaasa ka võetud, sest nad annavad enne tellitud toitu 10 appertiserit, millest juba saab tehniliselt kõhu täis :)
Ühesõnaga ülimõnus!
Kasutasime vahvaid maske, mis ma Jaapanist ostsin :)
Siin pole näha, aga kui shuttle busiga sõitsime, siis märkasin seda vahvat märki, millele on kirjutatud: please don't honk.
Kullasaun
Lahe sein, aga siin on näha, mis riided seljas pidid olema.
Seal aia taga oli magamise koht ja eespool siis toolid-lauad einestamiseks.
Välibasseinis olid suurelt sellised sildid. Ja kuumus oli ka ilusti väljatoodud... aga mitte Celsiustes :) Kes arvab ära mitu kraadi see võis siis olla?
Vaade spaale välisbasseinist.
Mullivannis. Romantiline atmosfäär oli igaljuhul loodud, kuigi sisenemisel spaasse oli suurelt kirjutatud, et enam ei või kallistada (rääkimata musudest) spaa territooriumil, sest see on peresõbralik koht vms.
Korea restoranis! Uba - mäletad seda kui me Koreas sôime? :)
Appertisers!
Veel üks pilt - see puumaja ongi see kõige kuumem saun.
Sunday, January 22, 2017
2 jaanuar
Kuna eile oli busy-busy ja fun-fun, siis täna lebotasime. Magasime poole päevani ning peale seda läksime kalasuppi sööma lähedal asuvasse söögikohta, sest suppi on alati hea süüa kui oled veidi liiale läinud eelmisel õhtul :)
Peale suppi läksime oma lemmik fried-chickeni hiinakasse ja ostsime pelmeene - 8 suurt pelkut ainult 5 dollarit! Vahepeal jõudsime käia ka pesu pesemas nendes kuulsates pesumajades! Ja ongi nii nagu filmis. Maksad 2.5 dollarit umbes 1 pesukorra eest, mis kestab ca 25min. Ning hiljem paned riided kuivatisse, mis maksab ka umbes sama palju. Aga loomulikult ei läinud meil see viperdusteta... panime oma pesu juba pesumasinasse kui avastasime, et meil pole raha pesumajakaardi peal. Takoga käisime siis kiiresti raha kaardi peale laadimas, ning kui tagasi jõudsime, siis automaatselt panime pesuvahendit ja vajutasime oma kaks masinat käima. 3 minutit hiljem märkasime, et olime pannud kogemata kellegi teise riided hoopis uuesti pesema ehk siis me ajasime masinad sassi või õigupoolest me isegi ei vaadanud neid masinate numbreid ja tunde järgi lihtsalt läksime enda masinate lähedusse. Jumal tänatud, et riiete omanikku seal polnud! Kiiresti panime siis enda õige pesumasina käima ja tõmbasime uttu. Käisime smuutit ostmas, mis maksab ainult 1.25 dollarit(!) ja kõndisime niisama ringi. Kui pesu pestud ja kuivatatud - protsess on ~tund aega, siis lãksime koju ning vaatasime filmi ja tegime ise fried-chickenit minu retsepti järgi.
Mõnna päev :)
Peale suppi läksime oma lemmik fried-chickeni hiinakasse ja ostsime pelmeene - 8 suurt pelkut ainult 5 dollarit! Vahepeal jõudsime käia ka pesu pesemas nendes kuulsates pesumajades! Ja ongi nii nagu filmis. Maksad 2.5 dollarit umbes 1 pesukorra eest, mis kestab ca 25min. Ning hiljem paned riided kuivatisse, mis maksab ka umbes sama palju. Aga loomulikult ei läinud meil see viperdusteta... panime oma pesu juba pesumasinasse kui avastasime, et meil pole raha pesumajakaardi peal. Takoga käisime siis kiiresti raha kaardi peale laadimas, ning kui tagasi jõudsime, siis automaatselt panime pesuvahendit ja vajutasime oma kaks masinat käima. 3 minutit hiljem märkasime, et olime pannud kogemata kellegi teise riided hoopis uuesti pesema ehk siis me ajasime masinad sassi või õigupoolest me isegi ei vaadanud neid masinate numbreid ja tunde järgi lihtsalt läksime enda masinate lähedusse. Jumal tänatud, et riiete omanikku seal polnud! Kiiresti panime siis enda õige pesumasina käima ja tõmbasime uttu. Käisime smuutit ostmas, mis maksab ainult 1.25 dollarit(!) ja kõndisime niisama ringi. Kui pesu pestud ja kuivatatud - protsess on ~tund aega, siis lãksime koju ning vaatasime filmi ja tegime ise fried-chickenit minu retsepti järgi.
Mõnna päev :)
Ühesugused kuivatid järjest - oma nr oleks hea siiski meelde jätta.
Lauad, mille peal riideid pakiti kokku.
Vasakul valges topsis kalasupp, mida ma ei jõudnud ära süüa ja keskel väike assortii Eesti kaladest. Ps: need krõpsud on ülihead, mis taustalt paistavad välja!
Enda tehtud fried-chicken ja vein :)
Saturday, January 21, 2017
1 jaanuar
Ja käes ongi esimene päev selles uues aastas!
Kuna Takol on bändiga esinemine ühel Jaapani üritusel, siis kogu päev lähebki meil selle nahka. Hommikul aitasin Takol veel CD-plaate teha natuke ja peale seda polnudki muud kui ennast ilusaks teha ja kõik asjad kaasa pakkida. Kui kohale jõudsime, siis teised esinejad tegid juba lavaproovi ja ürituse korraldajad sahmisid ringi. Ning mulle tundub, et mul oli mini-kultuurišokk, kuna järsku kõik olid jaapanlased... või noh, pigem vist ikka selle pärast, et kõik jälgivad mind (sest kaukaaslasest naise ja meessoost jaapanlase suhe on suhteliselt haruldane) ja mul pole kellegagi koos olla, sest Takol on omad tegemised teha ja need jaapani tuttavad, keda ma tean, neid polnud veel kohal. Naljakas on, et isegi Jaapanis mul polnud sellist veidrat tunnet mitte üks sekundki kuigi seal näeb veel harvem sellist pilti nagu mina ja Tako koos. Nii ma siis helistasin oale ja üritasin võimalikult palju endale telefonis tegevust leida, et näida asjatav :) Kui Takol soundcheck oli, siis ma ka kuskil nurgas tegin pilte ja videosid, sest ma lihtsalt ei julgenud saali keskele üksi minna - kõik ju jälgivad mind. Kui seda kõike kirjeldan siin, siis tundub mulle endalegi, et ma oleks nagu väga paranoiline :D aga no tõesti! No ma kujutan ette, et sama tunne võiks olla mustanahalisel kui ta tuleb eestlaste jaanipeole (kus kõik tunnevad üksteist) oma eestlasest kaasaga. Igatahes kui pidu lahti läks kell 5 õhtul, siis juba tunne läks julgemaks ja kõik vahvamaks. Ürituse ajal meil oli väike lauake saalis kus ma siis müüsin Jaapani suveniire. Minu kõrval oli mingi õnnekast ja teisel pool tegutses flower - arrangementi tsikk, kellega koos oli ka üks Tako tuttav ning kellega ma sain vabalt suhelda, sest ta inglise keel oli super. Lõpuks tulid ka minu tuttavad kellega kohtusin kas Eestis või eelmisel mail NY-s, niiet fun fun fun! Tutvusin ka uute Tako sõpradega :) kell 10 õhtul pakkisime asjad kokku ja ma sain ka ametlikult hakata pidu nautima ja tantsima. Tänu Takole saime me nii öelda priipääsme sake juurde, mis tähendas, et me ei pidanud raha raiskama ja jooki ostma - alkohol on siiski kallis. Lõpuks kui minu piir kätte jõudis ja mina pooleldi Tako õla peal magasin, siis hakkasime koju minema, aga enne pidime ikka kõigile tuttavatele head aega ütlema - sel hetkel oli see totaalne lapsepiinamine. Metroopeatuses oli politsei ja hoolivad nagu nad on, küsisid kas kõik on korras (sest ma põhimõtteliselt juba magasin) ja, et kui süda pahaks peaks minema siis võin ma prügikasti oksendada. Nii armas :) Koju me jõudsime ilusti kuigi Takole võis see teekond tunduda nagu põrgust läbikäimine :D ごめん! Ja nii lõppeski meie super vinge uue aasta tähistamine, mis alguses ei saanud vedama ja hiljem pidama... nagu eestlastele (ja tundub, et ka jaapanlastele) kohane :)
Kuna Takol on bändiga esinemine ühel Jaapani üritusel, siis kogu päev lähebki meil selle nahka. Hommikul aitasin Takol veel CD-plaate teha natuke ja peale seda polnudki muud kui ennast ilusaks teha ja kõik asjad kaasa pakkida. Kui kohale jõudsime, siis teised esinejad tegid juba lavaproovi ja ürituse korraldajad sahmisid ringi. Ning mulle tundub, et mul oli mini-kultuurišokk, kuna järsku kõik olid jaapanlased... või noh, pigem vist ikka selle pärast, et kõik jälgivad mind (sest kaukaaslasest naise ja meessoost jaapanlase suhe on suhteliselt haruldane) ja mul pole kellegagi koos olla, sest Takol on omad tegemised teha ja need jaapani tuttavad, keda ma tean, neid polnud veel kohal. Naljakas on, et isegi Jaapanis mul polnud sellist veidrat tunnet mitte üks sekundki kuigi seal näeb veel harvem sellist pilti nagu mina ja Tako koos. Nii ma siis helistasin oale ja üritasin võimalikult palju endale telefonis tegevust leida, et näida asjatav :) Kui Takol soundcheck oli, siis ma ka kuskil nurgas tegin pilte ja videosid, sest ma lihtsalt ei julgenud saali keskele üksi minna - kõik ju jälgivad mind. Kui seda kõike kirjeldan siin, siis tundub mulle endalegi, et ma oleks nagu väga paranoiline :D aga no tõesti! No ma kujutan ette, et sama tunne võiks olla mustanahalisel kui ta tuleb eestlaste jaanipeole (kus kõik tunnevad üksteist) oma eestlasest kaasaga. Igatahes kui pidu lahti läks kell 5 õhtul, siis juba tunne läks julgemaks ja kõik vahvamaks. Ürituse ajal meil oli väike lauake saalis kus ma siis müüsin Jaapani suveniire. Minu kõrval oli mingi õnnekast ja teisel pool tegutses flower - arrangementi tsikk, kellega koos oli ka üks Tako tuttav ning kellega ma sain vabalt suhelda, sest ta inglise keel oli super. Lõpuks tulid ka minu tuttavad kellega kohtusin kas Eestis või eelmisel mail NY-s, niiet fun fun fun! Tutvusin ka uute Tako sõpradega :) kell 10 õhtul pakkisime asjad kokku ja ma sain ka ametlikult hakata pidu nautima ja tantsima. Tänu Takole saime me nii öelda priipääsme sake juurde, mis tähendas, et me ei pidanud raha raiskama ja jooki ostma - alkohol on siiski kallis. Lõpuks kui minu piir kätte jõudis ja mina pooleldi Tako õla peal magasin, siis hakkasime koju minema, aga enne pidime ikka kõigile tuttavatele head aega ütlema - sel hetkel oli see totaalne lapsepiinamine. Metroopeatuses oli politsei ja hoolivad nagu nad on, küsisid kas kõik on korras (sest ma põhimõtteliselt juba magasin) ja, et kui süda pahaks peaks minema siis võin ma prügikasti oksendada. Nii armas :) Koju me jõudsime ilusti kuigi Takole võis see teekond tunduda nagu põrgust läbikäimine :D ごめん! Ja nii lõppeski meie super vinge uue aasta tähistamine, mis alguses ei saanud vedama ja hiljem pidama... nagu eestlastele (ja tundub, et ka jaapanlastele) kohane :)
Poku Poku Boys!
Sake tünni kaane puruks löömine paari poolt, kes abiellusid 2 päeva hiljem :)
Taiko trummishow oli super!
Ja see tants :)
Kalligraafia põrandal - sellist asja naljalt ikka ei näe!
Meie väike müügipunkt :)
Lavaproov Taiko trummidega.
Ma jälle klõpsutan oma nurgast.
Thursday, January 12, 2017
31 detsember
2016 aasta viimane päev!
Hommikul magasin kaua, sest Tako käis natuke tööd tegemas, mis tähendas, et I was home alone! Ma mõtlesin tegelikult, et ma kirjutan blogi, sest kella kaheni ma nii kui nii ei maga ja välja ka ei taha minna (et vältida luku draamat). Aga mis ma tegin siis? Tsillisin netis ja mõtlesin, et annan uusaasta lubaduseks selle, et hakkan blogi korralikult kirjutama uuel aastal... üle poole lubadusest on täide viidud nüüd :) Kui mitte arvestada Jaapani blogi, mis tähendab lisaks sisuliselt 21 blogipostitust. Ma ei taha selle peale mõelda, aga ma pean selle ära tegema!
Igatahes! Kui Tako tagasi koju jõudis, siis läksime me ta lemmik rameni-kohvikusse. See oli eriline selle pärast, et Jaapanis pole kunagi ramen-kohvikud vaid hoopis rameni-restoranid. Nimi oligi lihtsalt Ramen Café. Peale super head lõunasööki läksime tagasi koju, kus Tako tegeles veidike (või st päris mitu tundi) oma homse esinemise asjadega - harjutas, kutsus sõpru sinna jne. Kui kell tiksus sinna 9 kanti, oli aeg teele asuda. Meie naabruskonnas juba kella 6st saati mingi muusika käis, kõva vilistamine (ostsime igaks juhuks isegi kõrvatropid, et kurdiks ei jääks viledes-jube tüütu oli see ikka) ja peomeeleolu oli laes latiinodel, aga meie ei teadnudki kohe mida teha - kas minna Tako sõprade juurde kuskile baari, Green Pointi, Times Squari lähedale või hoopis Long Islandile. Probleem oli selles, et kui Manhattanile jõudsime, siis meil oli pea kaks tundi aega südaööni ja väljas oli jube külm! Seal vähemalt õnneks keegi väga ei vilistanud viledega. Mina tahtsin kindlasti ilutulestikku näha ehk siis sõprade juurde minek jäi peale südaööd (nemad ju baaris). Otsustasime mitte olla tunglevas rahvamassis ja liikusime Long Islandile, mis on Manhattani vastaskaldal. Ideaalne koht - näha oli ilusti Empire State Buildingut, Brooklyn Bridge'i nurgatagant ja üleüldse super panoraam ja kaunis veeäärne kohake. Aga kuna ikkagi oli veidi üle ühe tunni aega, siis mõtlesime, et läheme kuskile baari ennast soojendama, sest tund aega väljas külma käes passida oli minu jaoks too much. Hakkasimegi siis otsima baari. Meie kahjuks enamus baarid olid teinud nii, et sa pead maksma kindla summa (nt 60 dollarit) ja selle eest sa saad mingeid jooke ja pidu/bändi nautida. Päris frustreeriv kui sul on nii külm olla ja sa ei saa isegi lihtsalt baaris olla ja mõnda jooki tunnikese soojas nautida. Lõpuks, peale umbes 10 baari külastamist, leidsime ühe, mis ei olnud kas ülerahvastatud või kus ei küsitud uue aasta paketi eest hingehinda. Thank you god! Istusime baarileti taha ja võtsime endale 2 veinipokaali ning lisaks juustu kõrvale. Muuseas, selles baaris oli peet teemas. Ja nii me saimegi sinihallitusjuustu kõrvale saia ja peeti, mis olid nii head koos! 20 minutit enne südaööd mõtlesime minna tagasi meie valitud kohta, kuid mida me ei saanud teha, oli maksta! Nii me siis ootasime seal, ise vaikselt närvi minemas, et kas me ikka jõuame südaööks kohale või mitte - olime suhteliselt kaugele ka jalutanud. Ma ütlesin isegi Takole, et savi, paneme jooksu... ise nad ju ei taha et me maksaksime. Kuid lõpuks peale kolmandat kutset ja ütlemist, et tahaks tsekki, nad said lõpuks arve prinditud ja me saime makstud. Hakkasime siis täiega jooksma ning jõudsime isegi 5 minutit enne südaööd tagasi oma vanale kohale. Nii me siis ootusärevuses ootasime uut aastat ja ilutulestikku. Ootasime siis 7 minutit ja siis 10 minutit - lootes, et äkki New Yorgi kell on veits mööda. Pärast 15 minutit saime aru mis juhtus.... uus aasta loomulikult tuli (ega's see tulemata jää), aga mida ei tulnud, oli ilutulestik, sest pilvelõhkujad olid kõrgemad kui ilutulestik... ja niimoodi ma esimest korda elus ei näinud ilutulestikku :)
Kuna see oli nii uskumatu, et sealt ei olnud ilutulestikku näha ja isegi kuulda(!), siis see lihtsalt ajas meid Takoga naerma ja naerdes me selle uue aasta vastu võtsimegi.
Head uut aastat!
Tagasihoidlik menüü. Kuna see on suhteliselt uus koht, siis neil pole veel alkoholi müümise luba ja me võisime ise oma alkoholi kaasa võtta ja seal juua :)
Hommikul magasin kaua, sest Tako käis natuke tööd tegemas, mis tähendas, et I was home alone! Ma mõtlesin tegelikult, et ma kirjutan blogi, sest kella kaheni ma nii kui nii ei maga ja välja ka ei taha minna (et vältida luku draamat). Aga mis ma tegin siis? Tsillisin netis ja mõtlesin, et annan uusaasta lubaduseks selle, et hakkan blogi korralikult kirjutama uuel aastal... üle poole lubadusest on täide viidud nüüd :) Kui mitte arvestada Jaapani blogi, mis tähendab lisaks sisuliselt 21 blogipostitust. Ma ei taha selle peale mõelda, aga ma pean selle ära tegema!
Igatahes! Kui Tako tagasi koju jõudis, siis läksime me ta lemmik rameni-kohvikusse. See oli eriline selle pärast, et Jaapanis pole kunagi ramen-kohvikud vaid hoopis rameni-restoranid. Nimi oligi lihtsalt Ramen Café. Peale super head lõunasööki läksime tagasi koju, kus Tako tegeles veidike (või st päris mitu tundi) oma homse esinemise asjadega - harjutas, kutsus sõpru sinna jne. Kui kell tiksus sinna 9 kanti, oli aeg teele asuda. Meie naabruskonnas juba kella 6st saati mingi muusika käis, kõva vilistamine (ostsime igaks juhuks isegi kõrvatropid, et kurdiks ei jääks viledes-jube tüütu oli see ikka) ja peomeeleolu oli laes latiinodel, aga meie ei teadnudki kohe mida teha - kas minna Tako sõprade juurde kuskile baari, Green Pointi, Times Squari lähedale või hoopis Long Islandile. Probleem oli selles, et kui Manhattanile jõudsime, siis meil oli pea kaks tundi aega südaööni ja väljas oli jube külm! Seal vähemalt õnneks keegi väga ei vilistanud viledega. Mina tahtsin kindlasti ilutulestikku näha ehk siis sõprade juurde minek jäi peale südaööd (nemad ju baaris). Otsustasime mitte olla tunglevas rahvamassis ja liikusime Long Islandile, mis on Manhattani vastaskaldal. Ideaalne koht - näha oli ilusti Empire State Buildingut, Brooklyn Bridge'i nurgatagant ja üleüldse super panoraam ja kaunis veeäärne kohake. Aga kuna ikkagi oli veidi üle ühe tunni aega, siis mõtlesime, et läheme kuskile baari ennast soojendama, sest tund aega väljas külma käes passida oli minu jaoks too much. Hakkasimegi siis otsima baari. Meie kahjuks enamus baarid olid teinud nii, et sa pead maksma kindla summa (nt 60 dollarit) ja selle eest sa saad mingeid jooke ja pidu/bändi nautida. Päris frustreeriv kui sul on nii külm olla ja sa ei saa isegi lihtsalt baaris olla ja mõnda jooki tunnikese soojas nautida. Lõpuks, peale umbes 10 baari külastamist, leidsime ühe, mis ei olnud kas ülerahvastatud või kus ei küsitud uue aasta paketi eest hingehinda. Thank you god! Istusime baarileti taha ja võtsime endale 2 veinipokaali ning lisaks juustu kõrvale. Muuseas, selles baaris oli peet teemas. Ja nii me saimegi sinihallitusjuustu kõrvale saia ja peeti, mis olid nii head koos! 20 minutit enne südaööd mõtlesime minna tagasi meie valitud kohta, kuid mida me ei saanud teha, oli maksta! Nii me siis ootasime seal, ise vaikselt närvi minemas, et kas me ikka jõuame südaööks kohale või mitte - olime suhteliselt kaugele ka jalutanud. Ma ütlesin isegi Takole, et savi, paneme jooksu... ise nad ju ei taha et me maksaksime. Kuid lõpuks peale kolmandat kutset ja ütlemist, et tahaks tsekki, nad said lõpuks arve prinditud ja me saime makstud. Hakkasime siis täiega jooksma ning jõudsime isegi 5 minutit enne südaööd tagasi oma vanale kohale. Nii me siis ootusärevuses ootasime uut aastat ja ilutulestikku. Ootasime siis 7 minutit ja siis 10 minutit - lootes, et äkki New Yorgi kell on veits mööda. Pärast 15 minutit saime aru mis juhtus.... uus aasta loomulikult tuli (ega's see tulemata jää), aga mida ei tulnud, oli ilutulestik, sest pilvelõhkujad olid kõrgemad kui ilutulestik... ja niimoodi ma esimest korda elus ei näinud ilutulestikku :)
Kuna see oli nii uskumatu, et sealt ei olnud ilutulestikku näha ja isegi kuulda(!), siis see lihtsalt ajas meid Takoga naerma ja naerdes me selle uue aasta vastu võtsimegi.
Head uut aastat!
Cafe Ramen.
Ramen! Mulle kohutavalt meeldib alati see muna, siis ramenis pruuniks läheb. Lihatükid seal sees olid ka nii head! Nii pehme ja samas mure!
Kana oli nii hea, et mul tuli meelde pilt teha alles peale kana ärasöömist :)
PS see pilt on ainult pühendatud Takole.
Vanal aastal veel üks pokaal veini ja mõnusat snäkki.
Ootusärevuses, et ilutulestikku saab näha!
Veits viltune panoraam, aga ikkagi nii lahe!
Selline see Manhattan on öösel! Ilus tuledesäras!
Kõndsimas koju uuel aastal!
Ja meie õhtusöök uuel aastal! Kolumbia köök!
Me tellisime ühe inimese portsjoni, aga ilmselgelt see sobib tegelikult kahele inimesele. Esimest korda kogesin seda, et Ameerikas võivad olla tõesti suured portsud!
Subscribe to:
Posts (Atom)