3 jaanuar

Päev mida ma oodanud olen juba reisi algusest saadik - spaa päev!
Meil on nüüd enam-vähem traditsiooniks saamas see, et me alati veedame ühe päeva Spa Castle'is. See on Korea stiilis spaa, kus sa saad basseinis ja saunas käia, "kuumaveeallika basseinides" liguneda, niisama lebotada ja süüa/juua. Loomulikult lisaraha eest veel massaaze ja muid hoolitsusi tellida. Flushingust, ühe kindla hotelli eest läheb spaasse ka tasuta shuttle bus iga poole h tagant - sõitsime läbi elamurajooni ning nägin kuidas majad kaunistatud olid - ütleme nii, et nägin 3m jõuluvana ja nägin ka maju, mis polnud üldse kaunistatud - seega täpselt nagu Eestis... ei ole seal mingit suurt jõulukaunistamise hullust või oldi juba lihtsalt kõik maha võetud. Igatahes meie veetsime Spa Castle'is 6 tundi ja maksime 40 dollarit per face. Mis teeb erilisemaks ongi see, et seal peavad kõik pükse ja särke kandma (sauna-osas), mis antakse sulle riietusruumis - seal on erineva kuumusega saunad. Näiteks on seal kullast saun, soolasaun, külmsaun, mingi mega kuum mini-saal kuhu mahub vãhemalt 50 inimest lamama ja seal ma suudan ainult 15min max olla. Veel on lamamiskoht infrapunalampide all ja ka eraldatud osa mattidega kus saab lihtsalt tukastada. Naistele ja meestele on eraldi veel Soome ja aurusaun. Eraldi osas on veel väiksed 4×4 meetrit erineva kuumusega (40°, 38°, 20° ja isegi umbes 10°) basseinid mis meenutavad siis hotspringi. Basseinide ooole pealt - üks on sees ja teine on väljas. Sisebassein on rohkem joomise jaoks, sest baarilett on basseiniga koos. Ning välibasseinis on lihtsalt erinevad massaazi-kohad ning mullivann. Mis mulle meeldib on see, et ise ei pea käterätikut, fööni, kehakreemi kaasa vedama ega ka šampoone/dušigeele.
Peale 6 tundi vedelemist läksime ühte kuulsamasse Korea restorani sööma. 20 dollariga saime söönuks ja veel kaasa ka võetud, sest nad annavad enne tellitud toitu 10 appertiserit, millest juba saab tehniliselt kõhu täis :)
Ühesõnaga ülimõnus!

Kasutasime vahvaid maske, mis ma Jaapanist ostsin :)

Siin pole näha, aga kui shuttle busiga sõitsime, siis märkasin seda vahvat märki, millele on kirjutatud: please don't honk. 

Kullasaun

Lahe sein, aga siin on näha, mis riided seljas pidid olema.

Seal aia taga oli magamise koht ja eespool siis toolid-lauad einestamiseks.

Välibasseinis olid suurelt sellised sildid. Ja kuumus oli ka ilusti väljatoodud... aga mitte Celsiustes :) Kes arvab ära mitu kraadi see võis siis olla? 

Vaade spaale välisbasseinist.

Mullivannis. Romantiline atmosfäär oli igaljuhul loodud, kuigi sisenemisel spaasse oli suurelt kirjutatud, et enam ei või kallistada (rääkimata musudest) spaa territooriumil, sest see on peresõbralik koht  vms.

Korea restoranis! Uba - mäletad seda kui me Koreas sôime? :)

Appertisers!

Veel üks pilt - see puumaja ongi see kõige kuumem saun.

2 jaanuar

Kuna eile oli busy-busy ja fun-fun, siis täna lebotasime. Magasime poole päevani ning peale seda läksime kalasuppi sööma lähedal asuvasse söögikohta, sest suppi on alati hea süüa kui oled veidi liiale läinud eelmisel õhtul :)
Peale suppi läksime oma lemmik fried-chickeni hiinakasse ja ostsime pelmeene - 8 suurt pelkut ainult 5 dollarit! Vahepeal jõudsime käia ka pesu pesemas nendes kuulsates pesumajades! Ja ongi nii nagu filmis. Maksad 2.5 dollarit umbes 1 pesukorra eest, mis kestab ca 25min. Ning hiljem paned riided kuivatisse, mis maksab ka umbes sama palju. Aga loomulikult ei läinud meil see viperdusteta... panime oma pesu juba pesumasinasse kui avastasime, et meil pole raha pesumajakaardi peal. Takoga käisime siis kiiresti raha kaardi peale laadimas, ning kui tagasi jõudsime, siis automaatselt panime pesuvahendit ja vajutasime oma kaks masinat käima. 3 minutit hiljem märkasime, et olime pannud kogemata kellegi teise riided hoopis uuesti pesema ehk siis me ajasime masinad sassi või õigupoolest me isegi ei vaadanud neid masinate numbreid ja tunde järgi lihtsalt läksime enda masinate lähedusse. Jumal tänatud, et riiete omanikku seal polnud! Kiiresti panime siis enda õige pesumasina käima ja tõmbasime uttu. Käisime smuutit ostmas, mis maksab ainult 1.25 dollarit(!) ja kõndisime niisama ringi. Kui pesu pestud ja kuivatatud - protsess on ~tund aega, siis lãksime koju ning vaatasime filmi ja tegime ise fried-chickenit minu retsepti järgi.
Mõnna päev :)

Ühesugused kuivatid järjest - oma nr oleks hea siiski meelde jätta.

Lauad, mille peal riideid pakiti kokku.

Vasakul valges topsis kalasupp, mida ma ei jõudnud ära süüa ja keskel väike assortii Eesti kaladest. Ps: need krõpsud on ülihead, mis taustalt paistavad välja!

Enda tehtud fried-chicken ja vein :)

1 jaanuar

Ja käes ongi esimene päev selles uues aastas!
Kuna Takol on bändiga esinemine ühel Jaapani üritusel, siis kogu päev lähebki meil selle nahka. Hommikul aitasin Takol veel CD-plaate teha natuke ja peale seda polnudki muud kui ennast ilusaks teha ja kõik asjad kaasa pakkida. Kui kohale jõudsime, siis teised esinejad tegid juba lavaproovi ja ürituse korraldajad sahmisid ringi. Ning mulle tundub, et mul oli mini-kultuurišokk, kuna järsku kõik olid jaapanlased... või noh, pigem vist ikka selle pärast, et kõik jälgivad mind (sest kaukaaslasest naise ja meessoost jaapanlase suhe on suhteliselt haruldane) ja mul pole kellegagi koos olla, sest Takol on omad tegemised teha ja need jaapani tuttavad, keda ma tean, neid polnud veel kohal. Naljakas on, et isegi Jaapanis mul polnud sellist veidrat tunnet mitte üks sekundki kuigi seal näeb veel harvem sellist pilti nagu mina ja Tako koos. Nii ma siis helistasin oale ja üritasin võimalikult palju endale telefonis tegevust leida, et näida asjatav :) Kui Takol soundcheck oli, siis ma ka kuskil nurgas tegin pilte ja videosid, sest ma lihtsalt ei julgenud  saali keskele üksi minna - kõik ju jälgivad mind. Kui seda kõike kirjeldan siin, siis tundub mulle endalegi, et ma oleks nagu väga paranoiline :D aga no tõesti! No ma kujutan ette, et sama tunne võiks olla mustanahalisel kui ta tuleb eestlaste jaanipeole (kus kõik tunnevad üksteist) oma eestlasest kaasaga. Igatahes kui pidu lahti läks kell 5 õhtul, siis juba tunne läks julgemaks ja kõik vahvamaks. Ürituse ajal meil oli väike lauake saalis kus ma siis müüsin Jaapani suveniire. Minu kõrval oli mingi õnnekast ja teisel pool tegutses flower - arrangementi tsikk, kellega koos oli ka üks Tako tuttav ning kellega ma sain vabalt suhelda, sest ta inglise keel oli super. Lõpuks tulid ka minu tuttavad kellega kohtusin kas Eestis või eelmisel mail NY-s, niiet fun fun fun! Tutvusin ka uute Tako sõpradega :) kell 10 õhtul pakkisime asjad kokku ja ma sain ka ametlikult hakata pidu nautima ja tantsima. Tänu Takole saime me nii öelda priipääsme sake juurde, mis tähendas, et me ei pidanud raha raiskama ja jooki ostma - alkohol on siiski kallis. Lõpuks kui minu piir kätte jõudis ja mina pooleldi Tako õla peal magasin, siis hakkasime koju minema, aga enne pidime ikka kõigile tuttavatele head aega ütlema - sel hetkel oli see totaalne lapsepiinamine. Metroopeatuses oli politsei ja hoolivad nagu nad on, küsisid kas kõik on korras (sest ma põhimõtteliselt juba magasin) ja, et kui süda pahaks peaks minema siis võin ma prügikasti oksendada. Nii armas :) Koju me jõudsime ilusti kuigi Takole võis see teekond tunduda nagu põrgust läbikäimine :D ごめん! Ja nii lõppeski meie super vinge uue aasta tähistamine, mis alguses ei saanud vedama ja hiljem pidama... nagu eestlastele (ja tundub, et ka jaapanlastele) kohane :)

Poku Poku Boys! 

Sake tünni kaane puruks löömine paari poolt, kes abiellusid 2 päeva hiljem :)

Taiko trummishow oli super!

Ja see tants :)

Kalligraafia põrandal - sellist asja naljalt ikka ei näe!

Meie väike müügipunkt :)

Lavaproov Taiko trummidega.

Ma jälle klõpsutan oma nurgast.

31 detsember

2016 aasta viimane päev!
Hommikul magasin kaua, sest Tako käis natuke tööd tegemas, mis tähendas, et I was home alone! Ma mõtlesin tegelikult, et ma kirjutan blogi, sest kella kaheni ma nii kui nii ei maga ja välja ka ei taha minna (et vältida luku draamat). Aga mis ma tegin siis? Tsillisin netis ja mõtlesin, et annan uusaasta lubaduseks selle, et hakkan blogi korralikult kirjutama uuel aastal... üle poole lubadusest on täide viidud nüüd :) Kui mitte arvestada Jaapani blogi, mis tähendab lisaks sisuliselt 21 blogipostitust. Ma ei taha selle peale mõelda, aga ma pean selle ära tegema!
Igatahes! Kui Tako tagasi koju jõudis, siis läksime me ta lemmik rameni-kohvikusse. See oli eriline selle pärast, et Jaapanis pole kunagi ramen-kohvikud vaid hoopis rameni-restoranid. Nimi oligi lihtsalt Ramen Café. Peale super head lõunasööki läksime tagasi koju, kus Tako tegeles veidike (või st päris mitu tundi) oma homse esinemise asjadega - harjutas, kutsus sõpru sinna jne. Kui kell tiksus sinna 9 kanti, oli aeg teele asuda. Meie naabruskonnas juba kella 6st saati mingi muusika käis, kõva vilistamine (ostsime igaks juhuks isegi kõrvatropid, et kurdiks ei jääks viledes-jube tüütu oli see ikka) ja peomeeleolu oli laes latiinodel, aga meie ei teadnudki kohe mida teha - kas minna Tako sõprade juurde kuskile baari, Green Pointi, Times Squari lähedale või hoopis Long Islandile. Probleem oli selles, et kui Manhattanile jõudsime, siis meil oli pea kaks tundi aega südaööni ja väljas oli jube külm! Seal vähemalt õnneks keegi väga ei vilistanud viledega. Mina tahtsin kindlasti ilutulestikku näha ehk siis sõprade juurde minek jäi peale südaööd (nemad ju baaris). Otsustasime mitte olla tunglevas rahvamassis ja liikusime Long Islandile, mis on Manhattani vastaskaldal. Ideaalne koht - näha oli ilusti Empire State Buildingut, Brooklyn Bridge'i nurgatagant ja üleüldse super panoraam ja kaunis veeäärne kohake. Aga kuna ikkagi oli veidi üle ühe tunni aega, siis mõtlesime, et läheme kuskile baari ennast soojendama, sest tund aega väljas külma käes passida oli minu jaoks too much. Hakkasimegi siis otsima baari. Meie kahjuks enamus baarid olid teinud nii, et sa pead maksma kindla summa (nt 60 dollarit) ja selle eest sa saad mingeid jooke ja pidu/bändi nautida. Päris frustreeriv kui sul on nii külm olla ja sa ei saa isegi lihtsalt baaris olla ja mõnda jooki tunnikese soojas nautida. Lõpuks, peale umbes 10 baari külastamist, leidsime ühe, mis ei olnud kas ülerahvastatud või kus ei küsitud uue aasta paketi eest hingehinda. Thank you god! Istusime baarileti taha ja võtsime endale 2 veinipokaali ning lisaks juustu kõrvale. Muuseas, selles baaris oli peet teemas. Ja nii me saimegi sinihallitusjuustu kõrvale saia ja peeti, mis olid nii head koos! 20 minutit enne südaööd mõtlesime minna tagasi meie valitud kohta, kuid mida me ei saanud teha, oli maksta! Nii me siis ootasime seal, ise vaikselt närvi minemas, et kas me ikka jõuame südaööks kohale või mitte - olime suhteliselt kaugele ka jalutanud. Ma ütlesin isegi Takole, et savi, paneme jooksu... ise nad ju ei taha et me maksaksime. Kuid lõpuks peale kolmandat kutset ja ütlemist, et tahaks tsekki, nad said lõpuks arve prinditud ja me saime makstud. Hakkasime siis täiega jooksma ning jõudsime isegi 5 minutit enne südaööd tagasi oma vanale kohale. Nii me siis ootusärevuses ootasime uut aastat ja ilutulestikku. Ootasime siis 7 minutit ja siis 10 minutit - lootes, et äkki New Yorgi kell on veits mööda. Pärast 15 minutit saime aru mis juhtus.... uus aasta loomulikult tuli (ega's see tulemata jää), aga mida ei tulnud, oli ilutulestik, sest pilvelõhkujad olid kõrgemad kui ilutulestik... ja niimoodi ma esimest korda elus ei näinud ilutulestikku :)
Kuna see oli nii uskumatu, et sealt ei olnud ilutulestikku näha ja isegi kuulda(!), siis see lihtsalt ajas meid Takoga naerma ja naerdes me selle uue aasta vastu võtsimegi.

Head uut aastat!

Cafe Ramen.

Tagasihoidlik menüü. Kuna see on suhteliselt uus koht, siis neil pole veel alkoholi müümise luba ja me võisime ise oma alkoholi kaasa võtta ja seal juua :)

Ramen! Mulle kohutavalt meeldib alati see muna, siis ramenis pruuniks läheb. Lihatükid seal sees olid ka nii head! Nii pehme ja samas mure!

Kana oli nii hea, et mul tuli meelde pilt teha alles peale kana ärasöömist :)

PS see pilt on ainult pühendatud Takole.

Vanal aastal veel üks pokaal veini ja mõnusat snäkki.

Ootusärevuses, et ilutulestikku saab näha!

Veits viltune panoraam, aga ikkagi nii lahe!

Selline see Manhattan on öösel! Ilus tuledesäras!

Kõndsimas koju uuel aastal!

Ja meie õhtusöök uuel aastal! Kolumbia köök!

Me tellisime ühe inimese portsjoni, aga ilmselgelt see sobib tegelikult kahele inimesele. Esimest korda kogesin seda, et Ameerikas võivad olla tõesti suured portsud!

30 detsember

Võrreldes eilsega oli tegelikult täna super lebo päev, sest ma käisin ainult ühe korra väljas, et poest toidukraami tuua. See-eest oli see kõige iseseisvam päev, sest ma pidin ise hakkama saama kuna Tako oli bändiproovis õhtupoole. Kõige probleemsemaks osutus siiski maja välisukse lukustamine - piinlik küll, aga ma ikka jamasin sellega piisavalt palju, et sellest siin kirjutada. Hakkasin siis poodi minema ja astusin uksest välja ning asusin kõige pealt õiget võtit otsima. Kuna võtmeid oli seal kimbus 4, siis proovisin ikka kõik läbi - mõni läks sisse, mõni kohe üldse mitte. Need mis sisse läksid, aga ei tahtnud keerata. Nii ma siis jaman seal ukse ees - proovin ühtepidi ja teistpidi... endal hakkab juba väga imelik, sest teistele võib jääda mulje nagu ma hoopis murraks sisse. Esimene korrus on mingi 1,5m kõrgemal maapinnast ja mis sest, et aed on ka kõrge, siis kõik ikkagi näevad kuidas ma seal taidlen, sest välisuks on ju kõrgemal. Korraks läksin tuppa tagasi, et mitte sellist muljet jätta ja mõtlesin, et mida küll teha - kas jätta uks lahti või kuidas ikkagi uks kinni saada, no nii piinlik oli juba, et ei osanud ust lukustada. Ukse lahti saamise pärast ma ei muretsenud... veel. Enne oli vaja ikka kinni saada. Läksin uuesti välja ning järksu lõi lamp põlema, et ma saan ju seest kinni keerata ja siis ukse sulgeda nii, et lähebki kohe lukku. Mõeldud, tehtud! Ja oligi nii lihtne. Ukse lukust lahti sain ma kiiremini, sest tulid meelde Tako sõnad, mis mainisid lillat võtit.
Supermarketis veetsin ka mõnusalt aega, sest ma ei teadnud, et kus mis asub. Nii ma käisingi kõik kohad läbi ja kuna tooted erinevad Eesti omadest, siis ma seal vaatasin ja imetlesin päris tükk aega.
Tako käis vahepeal bändiproovis ja seekord ma mõtlesin, et ma ei lähe kaasa, sest mis ma seal ikka olen - üks kord on käidud ja nähtud ning 1. jaanuaril saan ma neid päriselt esinemas näha + see ruum seal on väga väike. Kui Tako koju hakkas tulema (mis võtab vähemalt tund aega), siis ma mõtlesin, et teeks pastat, aga selleks polnud jällegi kõiki vajalikke asju. Keetsin pasta ära, praadisin kana ning läksin siis uuesti poodi - seekord edukamalt seoses ukse lukustamisega. Poes kiirustasin, sest teadsin, et Tako võib juba koju jõua igahetk. Jõudsin koju, hingasin kergendunult, et jõudsin enne Takot, aga siis kuulsin aknale koputamist... voh kuidas ma ehmatasin! Niiii hirmus oli, aga õnneks see oli vaene inimene, kes oli mind väljas oodanud kuna ainsad võtmed olid minu käes ja ta ei saanud sisse :)
Lõpp hea kõik hea, ning kõhud said täis.

Tegin eilsetest ostetud asjadest küpsisekoogi lõpuks. See pruun asi on halvaa!

Tako tegi veel õhtul takoyakisid! Nii head :)

Ma koorisin kaheksajala tükid ära, sest mulle ei meeldi see kombitsatega nahk väga - liiga chewy:) Pirts nagu ma olen. 

29 detsember

Tänane päev oli mõeldud puhkamiseks, sest eilne oli fun ja tegus. Meil käib see kuidagi käsikäes, et kui ühel päeval on palju teha, siis teisel päeval lebotame.
Siiski me läksime kodust välja ja Manhattanile, sest Tako läks oma esinemiskohta üle vaatama. Samal ajal, et mitte jalus olla, läksin ma lähedalasuvasse Starbucksi, mis oli inimesi puupüsti täis arvatavasti väikse vihma tõttu. Õnneks sain istuma, kuid see oli ka koht, mis tehniliselt oli mõeldud invadele. Ega's midagi. Minu õnneks on Starbuckis alati wifi ning senikaua, kuni Tako ära oli, sain netis istuda. Tellisin endale jällegi Skinny Mocha, sest mõistus ei lase midagi muud tellida. Muuseas, kui oma tellimuse sisse annad, siis nad küsivad nime - ma pean alati täht tähe haaval neile ette ütlema, sest muidu nad ei saa aru... isegi täna nad kirjutasid Helee. Kui jook valmis saab ja see mulle tahetakse anda, siis ma ei saa kunagi aru, et mind hõigatakse, aga õnneks tüübid mäletavad mind alati ja kohe suunavad joogi minu poole. Huvitaval kombel on siiamaani kõik Starbucksi töötajad mustanahalised olnud. Kui Tako jõudis, siis ta ka tellis endale tavalise kohvi (mis tema sõnul pole tegelikult üldse nii hea kui mõndade teiste kohvikute oma) ning ta on juba allaandnud oma õige nime ütlemisest ja tema aliaseks Starbucksis on Ken. Lihtne ja loogiline... peaks ka endale mingi nime välja mõtlema, sest isegi pool minu nimest neile on keeruline. Võite oma pakkumised teha kommentaaridesse järgmise korra jaoks ;)
Peale seda kõndsime veidi seal ringi, läksime mööda Middle Collegiate Churchist kus Tako 24ndal laulis ja käisime poodides - tavalises ja jaapani toidupoes, et leida kõk vajalikud vahendid küpsisetordi tegemiseks, Nature Republicus (mis on üks mu lemmikutest brändidest - Koreas "kogemata" raiskasime ükskkord Oaga veidi rohkem kui 100 euri seal poes, aga see-eest ma pole pidanud üle ühe aasta midagi juurde ostma oma meigitarvetele, v.a silmalainer. Concealerid jms on ülihead ja lähevad mul nahavärviga alati täpselt kokku, super!), muusikatarvete poes ja ühes alkopoes nimega Astor Wines & Spirits. Ma pole korraga nii palju veine elusees näinud! Kui mingi kindla eesmärgiga sinna ei lähe, siis seal võib vabalt paar tundi raisata :)

Vahelduseks Google Mapsi pealt ka kus me käisime ning kui käe-jala juures vahepeal kõik asjad on.

Nii ilus vaade oli kui päike loojus :)

Niimoodi olidki kõik pudelid riiulites. Selgitused olid olemas, et kust maalt on pärit, millega sobib, mis maitsega on jne. Selle pärast võibki sinna jäädagi, et lugemismaterjali on piisavalt :)

28 detsember

Jeee! Lõpuks saame loomaaeda minna, sest kolmapäeviti saab Bronxi loomaaeda tasuta minna! Või siis väikse annetuse teha nagu me tegime Takoga - 2 dollarit per face. Mõtlesin küll alguses, et kas on hea mõte ikka Bronxi minna kuna Central Parkis ja isegi Queensis on mingi väiksem loomaaed olemas. Aga ei... vaja ikka Bronx ka ära näha selle headuses... või negatiivsuses. Seadsime siis sammud loomaaia poole ja kui rongi pealt maha saime siis nägime, et metroojaam on räämas ja paar neegrikest tuiasid ringi, kuid me ei osanud sellest veel midagi järeldada. Küsisime infopunktist, et kuidas jala sihtkohta saada, kuna see ei tundunud väga kaugel olevat ja super lihtne oligi tegelt minna sinna - lihtsalt keera kaks korda paremale ja oledki kohal. Loomaaia piirkond tundus küll väga super koht! Tänavad olid puhtad, vaikne ja rahulik oli ning majad olid normaalsed. Hoopis vastupidine mulje tekkis Bronxist... või vähemalt loomaaia piirkonnast. Korraks tekkis isegi tunne nagu oleks Eestisse sattunud - liiga suur muutus võrreldes Queensiga. Loomaaias esimese asjana nägime paabulinde! Vabalt ringi jooksmas! Nii lahe oli neid vaadata. Isased paabulinnud olid uhked nagu ikka, aga emaseid ei pannud tähelegi kuna nad olid pruunid ja pruunide lehtede, räämas põõsaste/puudega ja maapinnaga sobitused perfektselt. Kõndisime siis lõvide juurde kui märkasin järsku ühte emast paabulindu aia ääres ja siis märkasin teist, ja seejärel kolmandat ja neljandat. See oli kuidagi nii sürr. Ma sain teada mis häält paabulinnud teevad ja Tako üritas nende häält järgi teha ning ma lihtsalt hirnusin ennast herneks, sest Tako ja paabulinnu vahel tekkis mingi vestlus... ulme naljakas oli mul! Huvitav oli see, et enamus loomi ja linde, keda me nägime, olid aktiivsed. Nad ei peitnud ennast ära vaid hoopis vastupidi - näitasid ennast ja suhtlesid. Ma ei tea kas see on üldse loogiline kuidagi moodi, aga see oli mu parim loomaaia experience kuigi väljas oli ülikülm New Yorgi kohta. Vahepeal käisime kohvikus kohvi joomas, et veidi sooja saada. Hinnad olid seal ulmelised - 1 tüüpiline singi võileib näiteks maksis 7 dollarit ja väike karp salatit oli umbes sama hinnaga. Kohvi oli muidu normaalse hinnaga aga keskmise ja suure kohvi hinnavahe oli 25 senti, mis oli arusaamatu, aga juhu siis mõned ikkagi ostavad pigem väiksema? Ühesõnaga see oli kõige absurdsem hinnavahe, mis ma näinud olen. Ahjaa... üks asi oli see, et loomaaia sees oli veel omakorda mingid väiksed teemaapargid (näiteks primaatide park) mille, eest pidi maksma juurde, aga neid nägematagi oli lahe ringi kõndida. Muidugi oli võimalik full-experience pilet osta, aga siis peab maksma paarkümmend dollarit. General admisssioni eest sai näha ka piisavalt palju minu arvates, Overall soovitan kõigile Bronxi loomaaeda minna kolmapäeviti :)
Peale loomaaeda läksime Jaapani restorani sööma, kus Tako bossi naine töötas. Tekkis täpselt selline tunne nagu oleks Jaapanis olnud just selle tõttu, et nii soe vastuvõtt oli ja bossi naine käis koguaeg meie juures tsekkamas ja rääkimas. Peale söömist läksime veel ühte Jaapani baari ühte saket tegema. Kui juba siis juba :)
Hilisõhtul jõudsime koju ja selline supervahva päev meil oligi!
Mulle ikka täiega meeldib erinevates riikides loomaaedades käia - Riias, Londonis, Tokyos ja nüüd New Yorgis!

Bronx Subway Station. Meenutas natuke mingit arvutimängu, kus peab zombie'sid tapma.

Väike Keila juga.

Mina ja bambused - nagu alati!

Paabulinnud, kes said vabalt liikuda igalpool.

Wow!

Lõvid möirgasid ja liikusid ringi.

Roosad ja rõõsad flamingod.

Loomaaia jõulukuusk! Tehtud origamidest!

Üks suur origami-elevant.

Ninasarvikud ja üks hädine lumememm :)

Need hülged olid superlahedad! Ema imetas poega ja teised ujusid ümber nende ning tegid hulle häälitsusi.

Pelmenkud! Niii head!

Sashimi ja sushi ♡

Tarretise saime pealekauba :) meenutas ise kodus tehtud tarretist.

Jeeee!!